Graafilisest disainist no. 1

Graafilise disaini peamised funktsioonid

Identifitseerida (sildid, lipud, vapid, logod)
Teavitada ja juhendada Infograafika (kaardid, diagrammid, viidad)
Esitleda ja levitada Haarata tähelepanu, meeldejääv sõnum(plakatid, reklaamid)

Visuaalne keel on nähtav keel

Sõnade, piltide (kujutiste) ja kujundite lõimumine ühtseks suhtlusvormiks
Sõnade ja piltide või sõnade ja kujundite kasutamine uue suhtlusüksuse moodustamiseks

Visandamise kasutusvõimalused

Idee väljatöötamiseks Mida ma tahan öelda? Kas ütlen seda? Kuidas selgemalt ja lihtsamalt?
Paigutuse visandamiseks
Kiireks idee edasiandmiseks ja kinnitamiseks

Visuaalne kommunikatsioon

Kuidas edasi anda mõistet külm?

Otsene kommunikatsioon: jooned, värvid, kujundid mille omadused kajastavad sõna tähendust
Kaudne kommunikatsioon: pilt jääkuubikust. Et infot lugeda, peab eelnevalt teadma, mis on jääkuubik. Vormiliselt illustratsioon.

Tajufenomenid

Maurits Cornelis Escheri võimatud ruumid:

Kaksipidi pildid

Tajupsühholoogid seletavad ambivalentsete kujundite teket visuaalse välja organiseerimisega figuuriks ja taustaks, kus kord tajutakse ühte kujundit kesksena, kord foonina.

Nähtust, kus figuur muutub fooniks ja foon figuuriks, nimetatakse pöördumiseks e reversiooniks.

Pöördumise fenomeni selgitatakse väitega, et kui nägemisüsteem on leidnud võimaliku ja tõepärase lahenduse, siis teatud aja möödudes närvisüsteem küllastub või väsib sellest ja toimubki pöördumine.

Rudolf Arnheim

Kumeratel kujunditel on kergem mõjuda figuurina, nõgusamatel foonina. Eredamad toonid tunduvad lähedasematena, tumedad kaugematena. Ülal-ja-all-efekt: taevas taandub, maa eendub

Edgar Rubin

Omaette rühmana eralduvad pildid, kus on sobitunud mitmed tegelikkuses koos mitteeksisteerivad objektid. On terviklikku muljet loov, kuid reaalselt võimatu objekt. Kujutise tähendus muutub sõltuvalt sellest midame näeme.

Optilised illusiooni näitavad, kuidas aju konstrueerib selle mida me näeme.

Kompositsioon

on erinevate osade sidumine ühtseks tervikuks teatud idee väljendamiseks. On teose ülesehitus, lähtudes sisust, iseloomust ja eesmärgist.

Terviku ja harmoonia loomine. Üksikosad allutatud teatud printsiipidele.

Henry Rankin Poore’i komposotsioonoiskeem

Jurate Macnoriute: Introduction to Pictorial Composition Schemes

Bauhaus

1920. aastatel uuriti Bauhausis disaini kui universaalset, tajuprotsessidel põhinevat visuaalset keelt. Kompositsiooni analüüsiti geomeetriliste põhielementide baasil. Arvati, et selline keel on arusaadav igaühele, kellele maailm avaneb universaalse instrumendi – silma- läbi.

Bauhausis usuti, et on universaalne viis visuaalse vormi kirjeldamiseks ja universaalne tähendus.

Õppejõud: Johannes Itten, Wassily Kandinsky, Lazlo Moholy-Nagy, Josef Albert

Postmodernism hülgas universaalse kommunikatsiooni idee. Üksikisiku isiklik kogemus ja kultuuritaust ei võimalda kujutist kõigil üheselt tõlgendada. Kirjeldus ja tõlgendus ei ole üks ja seesama.

Gestalt tajuteooria

Tervik on suurem, kui üksikosade summa.

Üksikuid osasid eraldi analüüsides ei saa me kunagi tervikpilti, sest tervik moodustub omavahel vastastikmõjus olevatest osadest.

Printsiibid:

Sarnasus

Tekib, kui objektid sarnanevad üksteisele. Tajume, neid sageli grupi või mustrina.

Anomaaliaks kutsutakse mustrit lõhkuva eristuva elemendi sissetoomist.

Jätkuvus

Kui silm on sunnitud liikuma ühelt elemendilt edasi teisele:

Täiendamine/lõpetamine

Kui kujutis on lõpetamata, puuduvate osadega aga piisavalt tähistatud, siis tajume siiski tervikut lisades puuduva informatsiooni. Negatiivne ruum.

Lähedus

Elemendid on paigutatud lähestikku. Tajume grupina, elementide rühmana.

Kuju ja taust

Silm eristab objekti ümbritsevast taustast. Kuju ja siluetti tajume objektina, ümbritsevat taustana.

Kompositsiooni elemendid

Punkt

Punkt on geomeetria lihtsaim objekt, mida iseloomustab üksnes tema asukoht kordinaatteljestikul. Asukoht ruumis. Ruumis tõmbab silm kahe punktivahele joone. Keskpunkt, raskuspunkt, haripunkt …

Hulka, mille elementideks on punktid nimettatakse punktihulgaks või kujundiks. Punktil pole massi. Punkt võib olla tähelepanu keskmes. Võib sulanduda massi või eralduda. Nähtamatu punkt. Perspektiivijoonte koondumispunkt ehk lõpmata kauge punkt.

Punkti kasutatakse suurtes mahtudes rütmi, liikumise ja mustri loomiseks.

Punkt on märk, mis näitab töö algust ja töö lõppu.

Joon

Sirge ehk sirgjoon on ühemõõtmeline ruum.

Joonel on pikkus ja laius. On õrnad, tundlikud, elegantsed, paksud ja rasked jooned.

Kontuur on vormi piirjoon.

Siluett on tasapinnaline kujutis ruumilisest nähtusest objektist vms. Kogu tähelepanu koondub piirjoontele, kujundi servadele, kadunud on detailid, millest kuju moodustub.

Varjuteater.

Joone omadused. Pind

Jooned võivad olla sirged ja regulaarsed, kõverad ja ebaregulaarsed. Sihipärased, korrapäratud. Sujuvad ja voolavad kõverjooned. Nurgelised sirgjooned.

Joonte hulga juures saab eristada joonte vastastikuseid suhteid, näiteks perspektiiv, paralleelsus ja kaootlisus.

Joon on suunajaks
Joon kirjeldab struktuuri, tippe ja servasid
Jooned väljendavad emotsioone
Joontehulk võib kirjeldada tasapindu. Ka liikumist.

Maht

Värvist

Johannes Itteni värviring (1961):

Sõltuvalt psühholoogilisest mõjust jaotatakse värvid:

Soojad värvid (punased, kollased, oranžid)
Külmad värvid (sinised, lillad)
Neutraalsed värvid saadakse sooja ja külma segamisel

See on vastu pidine füüsikalise maailmaga, kus näiteks siniste tähtede temperatuur on suurem, kui punast värvi tähtedel.

Aktiivsed värvid. Soojad värvitoonid tõusevad esile. Tunduvad olema lähemal. Silmatorkavamad.
Passiivsed värvid. Kõige suurema eemaldusvõimega on sinine.
Neutraalne hall. Puhkepaus, kaitsekiht. Kirvate värvide raamiks-taustaks.

Rasked värvid. Tumedad: tumepunane, tumeroheline jne Negatiivsed emotsioonid.
Kerged värvid. Heledamad: helekollane, hele roheline jne Positiivsed emotsioonid.

Värvi ülesanded:

Väärtustada, rõhutada, esiletõsta
Organiseerida ja ühendada sisult seotud elemendid. Aidata orienteeruda.
Luua meeleolu
Kaunistada,lisada huvitatavust

Iga värv tekitab inimeses teatud emotsioone ja assotsiatsioone. Igal inimesel erinevaid.

Värv, kui info organiseeria: kokku käivad asjad ühtetooni.

Vähem on parem. Kui kahtled millegi vajalikuses jäta välja.

Ära kasuta rohkem, kui nelja värvi (kui see pole hädavajalik).

Samavärvi erinevad toonid: valge koos heleda ja tumeda sinisega.

Harmoonilised värvid asuvad värviratta samal kolmandikul (mahuvad 120 kraadise nurga sisse).

Täiendvärvused asuvad värviratta vastaspooltel. Sinine ja oranž. Punane ja roheline. Violett ja kollane.

Teksti ja graafilise info loetavuse tõstmiseks kasuta heleda ja tumeda kontrasti, mitte värvi.

Nägemispsühholoogilised aspektid:

Inimese nägemismeel on tundlikum nähtava spektri keskmes olevate värvide suhtes.
Silmad ei suuda sinisel korralikult fokuseerida. Hea taustavärv, halb esiplaanil.
Silmaf ei suuda fokuseerida ka punasel. Kuid punane on esiletõusvam värv.
Kollane ja roheline on ühteviisi nähtavad visuaalse välja äärtel ja keskmes.
Must ja valge on ühteviisi nähtavad kogu visuaalse välja ulatuses.

Tüpograafia

Tüpograafia on trükimärkide kujundamise ja paigutamise kunst ja tehnika.

Traditsiooniline trükikunst näeb ette, et tekst oleks ühtaegu hõlpsasti loetav, ühtlaselt vormistatud, ent ka visuaalselt tagasihoidlik tervik, mis toimiks vaikselt lugeja tähelepanuta.

Kirjatüüp [typeface] (vanem nimetus šrift) on on kirjatähtede kujutamise süsteem, mille puhul tähtede detailid on ühe kirjastiili piires kujundatud ühes võtmes ja ühesuguste reeglite järgi. Kirjastiilisisene ühtsus tagab ka kirja hea loetavuse.

Font on digitaalne kirjatüüp. Sisaldab mingi märgistiku [character set] tähti mingi kirjatüübiga [typeface]. Fondil on kaal [weight] light, normal, bold jne. Stiil: regular, italic, condenced.

Kirjade klassifikatsioon

Serif antiikva ehk seriif-kiri
Sans Serif plokk-kiri ehk seriifideta kiri
Ehiskirjad: segakirjad, käekirja, pintslikirjad, sulekirjad, gootikirjad jne

Serif ehk antiikva kirjad, ka romaani kirjad. Pärinevad Rooma raidkirjade perioodist. Iseloomulikuks tunnuseks on tähtede otstes paiknevad tähejalakesed ja kiilukujulised lisandid ehk seriifid.

Traditsiooniline, universaalne, hea loetavus, teksti kiri

Jagunevad:

Vanad antiikvakirjad (Oldstyle) Põhinevad 15-16 sajandi kirjatüüpidel: Garamond, Bembo, Caslon
Üleminekustiil (Traditional) Baskerville, Century Schoolbook
Uued antiikvakirjad (Modern) stiliseeritumad: Bodoni

Sans Serif ehk plokk-kirjad hakkasid kujunema 19 sajandi Inglisimaal. Tunnuseks on ühejämedune joon ja seriifide puudumine.

Puhas kirjapilt, anonüümne, formaalne, tõsine, hea loetavus, variatsioonirikkus.

Jagunevad:

Grotesque ja Neo Grotesque Caslon, Akzidenz Grotesk, Franklin Gothic, Helvetica
Geometric sans-serif arendus rõhuga tähe geomeetriale, üleehitus ühetaolise joonejämedusega: Futura
Humanist sans-serif on ülevõetud seriifkirjadele omane peene ja jämeda joone vaheldumine ning kombineeritud kalligraafiliste võtetega. Gill Sans, Frutiger

Loetavus

On täheldatud et:

Väiketähtedega tekst on paremini loetav, sest väiketähtedes on trükimärkide struktuurid iseloomulikumad ja hõlpsamini eristatavad.
Püstkiri (romaani trükimärk) on paremini loetav kui kaldkiri.
Kontrastsus parandab loetavust.

Ära kasuta liigapalju fonte koos. Näiteks ajalehed kasutavad tavaliselt sans-serif tüüpi fonti pealkirjades ja serif-tüüpi fonti tekstides.

Ei tohiks kasutada lähedasi fonte koos – kui tekst on serif-tüüpi fondis, siis peab ka pealkiri olema sama fondiga või hoopis sans-serif tüüpi fondiga. Kolmanda fondi kasutamisel peab see teistest märgatavalt erinema.

Serif vs Sans-serif

Seriifidega kirjadel on allosas jalakesed, mis moodustavad silmale teksti lugemisel abiks oleva joone. Kasutatakse paberväljaanete põhitekstides.

Ekraanilt on kergem lugeda sans-serif tüüpi fonte.

Võrgustik ( Grid)

Me tunneme intuitiivselt sisemist struktuuri moodustavaid telgi, mida kujunduse mõistes võib nimetada võrgustikuks, vahendiks, mis aitab korrastada graafilisi elemente: teksti ja pilte.

Kuldlõige https://en.wikipedia.org/wiki/Golden_ratio

Hõbelõige (A) https://en.wikipedia.org/wiki/Silver_ratio

https://en.wikipedia.org/wiki/Metallic_mean

Võrgustik (joonestik/ruudustik) on reguleeriv vahend, mis loob kujunduses süsteemsuse ja järjepidevuse, visuaalse rütmi. Silmal on kergem ja meeldivam uurida lehel paiknevaid üksusi (pealkirjad, tekst, pildid). Kui ei kasutata võrgustikku ja joondumisi, on lugejal raske informatsiooni jälgida.

Kui üheveerulise teksti laius raamatus on tavaliselt 60-80 tähemärki, siis tekitab see tunde, et peab lugemiseks aega varuma. Keskmise laiusega veergu ca 45 tähemärgiga saab lugeda mõistliku kiirusega. Kitsas veerg on ca 25 tähemärki ja see annab tihedama paigutuse võimaluse, kus teksti saab kiiremini haarata.

Tasakaal (balance)

Silm fikseerib kujundataval pinnal vertikaalse ja horisontaalse telje, mis vaatevälja võrdseteks osadeks jagab, ning keskpunkti. See on tasakaalu mõistmise alus.

Tasakaal saavutatakse vormilise tasakaalu ehk sümmeetria või vormivälise, sümmeetriata tasakaalu kaudu.

Sümmeetriline tasakaal

Sümmeetria liigid (matemaatiliselt väljendades tehted):

Peegelsümmeetria
Pööramine ümber telje
Translatsioon e nihutamine mööda sirgjoont
Libisev peegeldus

Sümmeetriline tasakaal on sobiv süsteemsete, rangete ja selgust nõudvate tekstide puhul. See on kindel ja selge viis sõnumi edasiandmiseks. Selline kujundus on korrektne, olenevalt fondist ja värvilahendusest võib see olla ka elegantne ja rahulikkust, isegi ülevust sisendav.

Kõrvuti sümmeetriaga esineb nähtus, kus ei ole näha vormi osade reeglipärast kordumist, kuid esineb siiski võrdsustervik parem- ja vasakpoolsete osade vahel. Seda meie orienteerumis-
tundega seoses olevat täiuseihalust nimetatakse tasakaaluks.

Tasakaalu saavutamiseks visuaali elementide vahel on üks võimalus toetuda optilisele keskpunktile, mis paikneb umbes 1/8 võrra ülevalpool geomeetrilist keskpunkti, ehk siis 5/8 lehe alumisest servast (kuldlõike proportsioon!). Näiteks A4 lehel paar cm geomeetrilisest keskpunktist kõrgemal.

Sümmeetria puhul sarnaneb üks töö pool teisega, tasakaalu puhul ei ole see tingimuseks. Tasakaalu vastandiks on tasakaalutus, mis tekitab pinget. Vaatajas võib pinget, tähelepanu esile kutsuda kunstiteose tasakaalustamata kompositsioon – sobimatute värvide kokkuliitmine, millegi tavakodanikule ebasobiva demonstreerimine. Objektide asetamine sobimatusse keskkonda, disharmoonia kasutamine, ebameeldiv lõhn, kitsas ruum jne jne.

Kontrast

Kujutavas kunstis on kontrast kahe või mitme alge või mõõtme teravalt vasturääkivad, sobimatud suurused või eriilmelised nähud. Avaldub algvormide ja üldstruktuuri vahelises konfliktis.

Kontrastideks on näiteks vastandid:
– valgus ja vari,
– sirg- ja kõverjoon,
– tasapind ja kõverpind,
– vertikaalid ja horisontaalid,
– esiplaan ja süvaruum,
– soojad ja külmad värvitoonid

Värvikontrastid võivad olla:
– objektiivsed ehk primaarsed, s.o vahetud värvikontrastid, mis tekivad värvitoonide alateadlikul ehk impulsiivsel hindamisel.
– subjektiivsed ehk kaudsed värvikontrastid, mis on saadud värvielamuse lõpp-produktiks. Subjektiivne elamuslikkus avaldub meis sooja ja külma, õhulisuse ja vastumeelsuse ja vastikustunde näol. Punane ja türkiissinine tekitab suurima sooja-külma elamuse.

Aksent

Tähelepanu püüdmiseks ja suunamiseks kasutatakse kontrasti kõrval ka aktsenti/rõhuasetust/fookust.

Rütm

Laine

Kujutavas kunstis on rütm seotud mõistetega mõõt ja rõhk. Mõõt on eeskätt seotud mahu, ruumi, pindade ja vormide suurusega. Rõhk ehk meetrum on rütmi organiseerimise tähtsaim element.

Rütm on teatud elementide, nähtuste, ülesehitavate vormide, detailide korrapärane kordus ajas, ruumis, pinnal või mingis protsessis. (Elementide vaheldumine kindlas korrapärases jadas, järjestuses, teatava intervalli järel).

Rütm võib olla:
a) matemaatline — motiivid korduvad kindlate vahemaade järel
b) vaba — motiivid korduvad vaba rütmi alusel

Rütmi saab edasi anda joonte, pindade, värvuse, faktuuri, valguse ja varju muutmise abil.
Kompositsioonis võivad vahelduda sarnased elemendid, nt inimfiguurid. Rütm võib tekkida ka mahtude kontrastist, suuruste varieerimisest ja gradatsioonist.

Rütm esineb:
1 ajas – helis, muusikas, luulekõnes, kus ta ilmneb taktimõõdulises korrastuses – tõusudes ja langustes, rütmi aluseks on aeg
2 ruumis – dekoratiiv- ja arhitektoonilises kujundamises, rütmi aluseks on ruum
3 ajas ja ruumis – töös ja tantsus jne, siin on rütmi aluseks nii aeg kui ruum
4 pinnal – ornamentaalse pinna kujundamise aluseks on rütm
5 protsessis – looduses esineb palju rütmilisust, seda nimetatakse looduslikuks rütmiks. Näiteks öö ja päeva vaheldumine, aastaaegade vaheldumine, samuti esineb rütm puude, taimede ehituses

Ornament

Ornament (muster, dekoor, kiri) on geomeetrilistest kujunditest ja nende osadest, vahel ka märkidest ja sümbolitest moodustatud või valmistamise tehnoloogia käigus kujunenud kaunistus rõivastel, ehitistel, tarbeesemetel ja mujal.

Ornamenti võib liigitada järgmiselt: geomeetriline, figuraalne, sümboolne ornament. Ornamendi kujundamise aluseks on rütm.

Piirmata pind on ornamentide paiknemine ja kordus võrgusüsteemis.
Piiratud pind on ornamendi paiknemine piiratud alal.

Dünaamika & staatika

Kompositsioone, milles esineb liikumine, nimetatakse dünaamilisteks.

Jooned on kompositsiooni liikluskorraldajateks. Graafilised jooned on reaalselt nähtavad. Visuaalsed vektorid on nähtamatud, vaataja poolt intuitiivselt tajutavad. Nähtavad ja nähtamatud jooned juhivad silma liikumist disainis. Sirged jooned võivad silma juhtida:
– läbi illustratsiooni;
– illustratsioonilt tekstile;
– ühelt leheküljelt selle vastas asuvale leheküljele;
– ühelt objektide kogumilt teisele.

Lääne kultuurides kaldub silm liikuma mööda Z-kujulist rada. Liikumine algab ekraanipildi või lehekülje optilisest keskkohast (2/5 kohal vaatevälja ülaservast alaservani ning 2/5 kohal vasakust servast parema servani).

Kui kasutada pildil diagonaaljooni, siis tundub kujutatu dünaamilisem. Samamoodi annavad liikumist edasi ka vertikaal- ja horisontaaljooned. Nende iseloom on teine.
Näiteks horisontaalne liikumine tundub aeglasem, rahulikum.

Meie nägemine on harjunud süsteemiga, kus me loeme vasakult paremale. Selle tõttu tundub liikumine intensiivsevm ja veenvam, kui see toimub vasakult paremale.

Liikumist saab rõhutada
– joonte paksuse ja suunaga
– geomeetriliste kujunditega

Proportsioon

Leonardo Fibonacci (s. 1175)

Fibonacci jada 0, 1, 1, 2, 3, 5, 8, 13, 21, 34, 55, 89, 144, 233, 377, 610 …

Proportsioonidega on seotud kindlad kultuurilised traditsioonid. Näiteks kujundavad jaapanlased oma kodusid proportsioonides 1:2 (näiteks sellise servapikkuse suhtega on nende tatami põrandamatid, mõõtmetega 3 X 6 jalga). Hiinlased joonistavad oma kalligraafilisi tähti ettekujutatavas üheksast ruudust koosnevas võrgustikus servapikkuse suhtega 1:1. Lääne kultuurides on kõige traditsioonilisem suhe 2:3.

Loovus

Loovus on võime teha tööd, mis on samal ajal uudne (originaalne, ootamatu) ja kohane (kasulik, piirangutega arvestav ja kohandatav).

Loovus on lai ja oluline valdkond nii individuaalsel kui ka sotsiaalsel tasemel. Individuaalsel tasandil on loovus vajalik näiteks siis, kui lahendatakse igapäevatöö probleeme. Sotsiaalsel tasandil võib loovus viia uute teaduslike avastusteni — uued liikumised kunstis, uued leiutised ja uued sotsiaalprogrammid. Ettevõtluse seisukohast on loovuse vajalikkus selge, sest uued tooted loovad uusi töökohtasid. Lisaks on pidevalt tarvis leida uusi võimalusi olemasolevate ressurssidega konkurentsivõimelisena püsimiseks.
Müstiline lähenemine loovusele käsitleb loovust spirituaalse protsessina, nagu seda on näiteks armastus.
Pragmaatiline lähenemine on rohkem nende tegevusvaldkond, kes arendavad loovust, mõistavad seda, kuid ei testi oma mõtete valiidsust.
Psühhodünaamiline lähenemine on 20. sajandi esimene tõsisem lähenemine loovuse uurimisele.
Psühhomeetriline lähenemine püüdis loovust mõõta, seda näiteks Einsteini või Michealangelo kohta saadava informatsiooni põhjal.
Kognitiivne (tunnetuslik) lähenemine püüab mõista vaimseid (mental) kujutisi ja protsesse, millel loovus põhineb.
Sotsiaal-isiksuslik (social-personality) lähenemine keskendub loovuse uurimisel eelkõige isiksuseomaduste muutujatele, motivatsiooni muutujatele ja sotsiaalkultuurilisele keskkonnale kui loovuse allikatele.

Allikad:

1 Comment

Pingback: 2 — … loengud — (Teooria m.e.k.) — Tudengite õpikeskkond — wordpress